EKÜ ajakiri "Klaver"
2003 nr. 8

Ia Remmel
Väike vestlus Lilian Semperiga

Millega see muusika õieti haarab, kas oma emotsionaalse või intellektuaalse poolega?

Ma mäletan vanasti, kui ma veel õppur olin, tekkis ükskord selline küsimus — kas muusika on emotsioonide või intellekti asi. Kaudre ütles, et emotsioonide ja Heljo Sepp et intellekti. Vaevalt nad seda küll nii absoluutselt mõtlesid, sest selge on ju, et see on mingi kombinatsioon. Aga minu peale ta mõjub ikkagi põhiliselt emotsionaalselt.

Või tekivad mingid seosed?

Jah ka need tekivad kindlasti, see on ka üks väärtus. Kuigi mina isiklikult väga ei tunne vajadust programmilise muusika järele.

Aga omas mõttes on ta ju tore — Berliozi "Fantastiline sümfoonia" või ...

Mind natuke häirib.

Lapsed õpivad vist niimoodi hõlpsamini, kui neil on seal mingi pilt või jutt juures?

Aga minu isiklik kogemus on, et kõigel sellel ei olnud muusikaga mitte mingisugust seost, isegi sellel, mis tüki pealkiri oli või mis pilt seal juures oli.

Edasi loe ajakirjast

Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa - 60

Piret Väinmaa
Euroopasse! (Õppimisvõimalustest välismaal)

On erialasid, mida peaks tingimata õppima Eestis ning on neidki, mida tuleks kindlasti minna omandama kuhugi mujale. Muusiku amet on üks neist, mida võiks õppida nii siin- kui sealpool piiri, et oma erialal areneda, omandada väärtuslikke kogemusi ning olla konkurentsivõimelisem tööturul. Väikeses riigis, väikeses keskkonnas on kerge oma taset, võimeid ja võimalusi valesti hinnata. Informatsioon aga on elutähtis tänapäeval, kus ka enese äraelatamine muusikuna on saanud äriprojektiks ning musitseerimine kunsti enda pärast, kutsumusena on luksus.

Edasi loe ajakirjast

Rahmaninov ja tema kaasaegsed
(Käesoleval aastal täitus 130 aastat Sergei Rahmaninovi sünnist. Avaldame sel puhul kirja, mille Rahmaninov kirjutas oma sõbrale V. R. Wilschau'le.)

15.aprill 1936, Villa "Senar", Šveits

Kallis sõber Vladimir Robertovitš, eile jõudsin "Senari", aga täna sain Sinu kirja 10. aprilli kuupäevaga. Sul on palju küsimusi... Püüan vastata! Kui ma kõigile ei vasta, siis ainult sellepärast, et neid on liiga palju. 2. aprillil lõppes mu hooaeg. Algus oli 19. oktoobril. Andsin 61 kontserti. 35 Ameerikas, 14 Inglismaal, 3 Šveitsis, 3 Pariisis, 2 Varssavis ja ühekaupa erinevates maades: Viinis jne. Järgmine hooaeg on samuti täielikult paika pandud. Alustan 16. oktoobril, lõpetan 6. aprillil. Iga hooaja lõpul ajan end nagu piitsaga, st. olen nii läbi, et kontsertide vaheaegadel pagen portveini juurde. Aitab väga vähe, peab tunnistama!

Edasi loe ajakirjast

Ene Eimre
Tobiase konkursist korraldaja ja pedagoogi pilgu läbi

Aasta enne Rudolf Tobiase 120. sünniaastapäeva said Kärdlas kokku kultuuri-inimesed, et arutada Hiiumaal sündinud helilooja tähtpäeva väärikat tähistamist. Juba esimesel koosistumisel avaldas keskkooli kauaaegne ajaloo- ja muusikaõpetaja Evald Teras mõtte, et miks mitte korraldada muude ürituste kõrval ka klaveriõpilaste konkurss. Aasta enne Rudolf Tobiase 120. sünniaastapäeva said Kärdlas kokku kultuuri- inimesed, et arutada Hiiumaal sündinud helilooja tähtpäeva väärikat tähistamist. Juba esimesel koosistumisel avaldas keskkooli kauaaegne ajaloo- ja muusikaõpetaja Evald Teras mõtte, et miks mitte korraldada muude ürituste kõrval ka klaveriõpilaste konkurss.

Edasi loe ajakirjast

Palju õnne, Viiva Väinmaa!

Heli Kendra
Konkureerimisest

Hea kolleeg saatis mulle sügisese klaveriõpetajate päevade kava. Kui särgini aus olla, olin ma sellise kava plaani juba varem kuulnud ühe teise ürituse organiseerija suust, kuid ega küll küllale liiga tee. Ja mitte sellest ei taha ma siinkohal kirjutada.

Esialgu plaaniga tutvudes rõõmustasin südamest: head ja vajalikud ettevõtmised. Nii psühholoogi loeng loovusest kui tantsude saatefaktuuri kujundamine ja demonstratsioontund improvisatsioonist.... Kuni jõudsin punktini "laste loomingu ja improvisatsiooni võistlus-kontsert". Kohe tekkis minus küsimus: miks võistlus? Miks mitte lihtsalt kontsert? Ja kumb ta siis õieti on, kas rohkem võistlus või rohkem kontsert?

Edasi loe ajakirjast

Saagem tuttavaks, Rein Rannap
PLAAT: Johann Sebastian Bach

  • Partiita Nr. 4 D-duur, BWV 828
  • Kapritšo armsa venna ärasõidu puhul, B-duur, BWV 992
  • Kromaatiline fantaasia ja fuuga d-moll, BWV 903
  • Rein Rannap, klaver
  • "Meloodia", 1978

Pildi sellest, kuidas areneb kunstniku-interpreedi mõtlemine ajas ja aja jooksul, annab interpreedi vanade salvestuste kuulamine. Sealt avaneb miski, mida me ei oota ja ometi ka see, mis on mängijas alati olemas olnud. Rannap pole kunagi olnud hall ega igav, ta paneb alati endast rääkima, ent me võibolla ei oota seda, kui südamlikult-intiimselt kõlab üks vana vinüülplaat, millel unistava näoga nooruk mängib Bachi ... Ent plaadi salvestamise hetkeks on seesama nooruk kirjutanud juba hulga tolleaegsetele võimudele vastumeelseid laule ning kaugelt üle oma aja elavad ,,Nii vaikseks kõik on jäänud" ja ,,Need ei vaata tagasi". Tal on ideed, mida ta teostab raudse järjekindlusega, tema väsimatu vaim otsib endale aina uut kanalit väljaspool kõiki eelarvamusi.

Edasi loe ajakirjast

Mai Ots, Alesja Projavko
Kõrvade kaudu südamesse

Septembri viimasel nädalavahetusel (27. - 28. sept.) külastas Eesti Muusikaakadeemiat Göteborgi ülikooli professor Lennart Winnberg . Ta viis läbi huvitava seminari pealkirjaga "Kõrvade kaudu südamesse". Seminar oli mõeldud instrumendiõpetajatele, kuid kuulajate hulgas leidus ka tavakoolide muusikaõpetajaid ja tudengeid.

Põhiline küsimus, mille rootsi professor tõstatas, võiks kõlada: kuidas meie, õpetajad saaksime õpetada oma õpilasi armastama, mõistma ja väljendama muusika hinge?

Imikule, kes veel rääkida ei oska, me ju näiteks tähti ega grammatikat ei õpeta. Ja kui laps häälitseb, ei õpeta me talle, mida või kuidas ta tegema peab — tal on vaja kõike ise proovida. Meie püüame vaid olla talle eeskujuks, julgustame, usume tema võimetesse, ja varsti laps hakkabki rääkima.

Sama lugu on muusikaga.

Edasi loe ajakirjast

Leelo Kõlar
Kevadisest klaveriõpilaste ülevaatusest

Tegelikult kannab Eesti muusikakoolide Liidu hoolikal korraldusel toimuv iga kahe aasta tagune üritus konkursi nime, kuna eelnev mitmekordne "sõel" jätab suure osa mängijatest koju. Sellest on omamoodi kahjugi, teisest küljest on see paratamatu, kuna klaveriõpilaste arvukuse tõttu oleks organisatsiooniliselt raske korraldada Tallinnas mitmepäevaseid mängimisi. Või siiski?

Mul on tekkinud mõned küsimused

  • Kas erinevate nn žüriide tegevus regioonides saab väljendada ühesuguseid kriteeriume õpilaste kassetivooru lubamisel?
  • Kas salvestus peab toimuma tingimata regionaalsel ettemängimisel?
  • Kuidas stimuleerida väiksemate koolide julgemat osavõttu?

Edasi loe ajakirjast

Lembit Orgse
Bachi-konkurss Narvas

20. - 23. märtsini toimus Narvas taas üks uus võistumängimine lastele: saksa heliloojate — peamiselt Bachi teostele pühendatud konkurss. Konkursi korraldajateks olid Narva Saksa selts ja Narva Aleksandri kogudus, organiseerimise põhiraskust kandis Narva Muusikakooli klaveriõpetaja Olga Müller.

Mängiti kaasaelamise- ja innuga, lood olid jõukohased ja nagunii iga väikese klaverimängija repertuaaris. Vahel valmistas raskusi tantsulises muusikas sügava ja väljendusrikka tooni ning kerge ja nõtke liikumise ühendamine, oli kuulda ülearu tugevat ja meloodiat matvat bassipartiid. Siiski tabas enamus lapsi Bachi teoste vaimu ja mõtet küllaltki hästi.

Edasi loe ajakirjast

Tiina Vurma
Loovus kui võimalus muusikaõpetuses

Loomingulist tegevust ümbritseb salapära ja võib jääda mulje, et see on vaid eriti andekate väljavalitute pärusmaa. Kui loovuseks pidada vaid kunstnike, kirjanike, heliloojate, teadlaste ja leidurite harvaesinevat annet, oleks arvestataval määral loovust üksnes 3-5 protsendil täiskasvanuist.

Tavaelus on tegelikult kõigil inimestel olemas võime loovalt läheneda oma probleemidele ja neid seeläbi edukamalt lahendada. Enamikul juhtudel ei takista inimesi seda rakendamast mitte niivõrd vaimsete eelduste puudumine, kui igapäevased tavapärased käitumis- ja mõtlemisharjumused.

Erinevatel elualadel on üha rohkem hakatud huvi tundma selle vastu, kuidas oma loovust virgutada, oma loovustõkkeid ära tunda ja ületada ning oma loomevõimeid kõige paremini kasutada. Väga vajalik oleks see koolis ja eriti loogiline ning enesestmõistetav oleks loovate ideede ja meetodite kasutamine muusikaõpetuses. Paraku on enamik kasvatusteadlasi arvamusel, et traditsiooniline kool mitte üksnes ei jäta loomevõime arengut unarusse, vaid koguni lämmatab selle.

Edasi loe ajakirjast

esilehele üles tagasi