EKÜ ajakiri "Klaver"
2002 nr. 5

Teekond muusikaga
(intervjuu Laine Metsaga)

Arbo Valdma 60

Charles Rosen
Nonsensi piirimail
(tõlkinud Piret Väinmaa)

Ingrid Laumets
Meil ja mujal

Kuidas saavutada paremat taset — see on klaveriõpetajate igavene küsimus? Kas tuleks olla väga nõudlik, suhtuda igasse õpilasse kui tulevasse solisti, nagu Venemaa Muusikakeskkoolides või on hoopis õigem suhtuda klaveriõppimisse kui harrastusse? Neil ja muudelgi teemadel vestleb tuntud pedagoogi, Tallinna Muusikakeskkooli kauaaegse klaveriosakonna juhataja Ell Saviauguga Ingrid Laumets.

Kes olid teie õpetajad?

Tartu Kõrgemas Muusikakoolis õppides oli minu õpetajaks kõigepealt Hilja Olm. Ta oli äärmiselt sädelev inimene ja innustav õpetaja, kellesse õpilased sügavalt kiindusid. Aga ta läks peagi üle Tallinnasse ja siis sai minu järgmiseks õpetajaks Aleksandra Semm-Sarv.

Aleksandra Sarv on Tartu Muusikakooli üks legende, milline oli tema õpetusmeetod?

Aleksandra Sarv rõhutas väga sisemise kuulmise tähtsust põhimõttel näen-kuulen-mängin, seda just artikulatsiooni osas. Ta nõudis sisukat fraseerimist, head legatot, kogu käe kasutamist, "koputamise" vältimist. Kuiva, mehaanilist tööd ta ei teinud, kõik pidi lähtuma sisust, olema teose mõtte parema väljatoomise teenistuses. Ta taotles pikka joont ja seda, et mäng oleks voolav. Harjutades tuli ikka mitut asja korraga jälgida. Kõige olulisem oli siiski kandva kõla nõue. Selle saavutamiseks tuli palju vaeva näha. Ka tema enda mängus domineeris tundlik klaveripuudutus ning väga kandev ja laulev kõla, mida sai nautida koos temaga klaverikontserte m ängides.

Repertuaaris oli oluline osa just romantikute paladel, vähem mängisin etüüde. Õpetaja peamine soov oli õpilast innustada ja mängurõõmu säilitada, mis lapsele ju väga meelepärane on. Ma ei mäleta pikki "nokitsemisi" ühe detaili kallal.

Konservatooriumis nägi Laine Mets minuga tõsist vaeva, et "sõrmi alla" saada. Ta soovitas iga päev mängida Clementi etüüde, mis andiski soovitud tulemuse. Vahel kurtsin muresid ka oma endisele õpetajale Aleksandra Sarvele, kes kirja teel mulle nõu andis: "…Kahtlemata mängib käte tugevus suurt osa pianisti töös, kuid tugevus on arendatav ja ma mõtlen, et siin ühelt poolt oleks oluline arendada käte musklid ÜLDSE tugevateks, sõrmed kindlateks ja veel leida seost sõrmedest seljamusklitesse, et ammutada säält jõudu. (Arukas võimlemine). See on väga oluline ja seda tuleb pidevalt otsida. Teiselt poolt tuleb organiseerida käte liikumine harjutamise ajal nii, et minimaalse energia kulutamisega saavutataks maksimaalseid tulemusi…Näiteks forte-akordid: üldse mitte mingisuguseid ülearuseid väliseid liigutusi õlaga, vaid sisemise seose tunnetamine lihaste ja jätkude vahel, üheaegne käemassi, seljamuskli töö ning sõrmede haaramise tunnetus. Massi all ma ei mõtle survet, kukkumist jne, vaid umbes sama tunnet mis tekib jalgades, kui Sa tõused näiteks voodist kikivarvule…keha LASKUB varvastele, aga Sa ei suru, kui edasi astud …"

Neid nõuandeid olen püüdnud ka oma õpetajatöös kasutada.

Lõpetasite Konservatooriumi 1961. aastal ja sama aasta sügisel asusite tööle vastavatud Tallinna Muusikakeskkooli. Kas nõudmised on aastate jooksul muutunud?

Võrreldes praegusega olid nõuded sellal palju suuremad, aga ka õpilaskontingent oli parem. Esimeste klassidega tegime väga sageli heliredelite ettemängimisi. Kaks korda aastas olid palade arvestused-eksamid. Ikka parema taseme saavutamiseks! Kui käisime enesetäiendusel Moskva, Leningradi, Kiievi muusikakeskkoolides, nägime väga suurt taseme vahet. Loomulikult oli sealne kontingent veel väga palju parem kui meil, õpilased mängisid raskemaid kavu ja tööd tehti põhjalikult, kella vaatamata. Heliredelite mängimine lõppes Moskvas näiteks juba VIII klassis. Selleks ajaks olid läbi võetud kõik võtted ja saavutatud väga hea tehnika, kuigi heliredelite arvestused toimusid vaid kord aastas (meil kaks korda). Seevastu Soomes on muusikakoolide nõuded heliredelite osas meiega võrreldes peaaegu olematud!

Aga endamisi olen vahel mõelnud, kas poleks õigem leida kuldne kesktee ja mitte nii palju aega ja vaeva kulutada heliredelitele. Võib-olla oleks selle asemel targem ja ka õpilastele meeldivam rohkem etüüde või virtuoosseid palu mängida ja isegi mitte kõike lõpuni viimistleda — kõige olulisem oleks säilitada laste mängurõõm ja v õime nautida head muusikat.

Ja kui uskuda kuulsate Daniel Barenboimi või Richteri juttu, siis nemad pole oma elus ühtegi heliredelit mänginud…

Edasi loe ajakirjast

Ell Saviauk
Saagem tuttavaks, Marc-André Hamelin

Anne Rajaste
Sakala regiooni klaverimuusika päevadest

Konkursid
IV noorte pianistide konkurss Tartus (vestlus Marju Rootsiga)

Gradus ad Parnassum (vestlus Ada Kuuseoksaga)

IV Narva Chopini-konkurss (lühimuljeid Lilian Semperilt)

Kolme-kooli-konkurss

TAGASISIDE

Lembi Paldre
Mõeldes romantilisele muusikale

Mälumeetodid (tõlkinud Toivo Traks)

Elina Seegel
Muusikakoolide õpilaste esinemispingetest

Uusi raamatuid

Uusi plaate

esilehele üles tagasi