KLAVERIÕPETUS EESTIS
Urve Lippus


Eesti muusikalugudes eristatakse sageli baltisaksa ja eesti seltskonna tegemisi. Et enne oli baltisaksa muusikalugu ja alates 19. sajandi keskpaigast tekib selle kõrvale ka eesti muusika ajalugu. Klaveriõpetuse uurimisel on siiski vähe mõtet pead murda, kust see eesti muusikaloo piir tõmmata. Tuleks vaadelda klaveri ja klahvpillide mängimist Eestis üldse –  kõige rahvuslikumatelgi aegadel on hinnatud klaveriõpetajate hulgas olnud mitmesuguse päritolu ja taustaga pianiste. Teine asi on eesti klaverimuusika, millest suur osa on otseselt seotud rahvusliku muusika loomise ideedega. Kogu Eesti elus tugevnes 19. sajandi jooksul eestlaste roll ja rahvusliku ärkamisliikumise edenedes püüdsid hariduse saanud eestlased teadlikult luua omakeelset suhtlusringkonda ja seltsitegevust. Euroopa modernistlikus kultuuris kuulus klaver keskklassi harrastusmuusika juurde ja sealt tõrjus ta alles muusikamasinate tormiline levik 20. sajandi teisel poolel. Kuni sinnamaale lauldi ja tantsiti klaveri saatel, klaveril ja klaviiride abiga sai tutvuda ka orkestri- ja ooperimuusikaga. Klaverimängu levik eestlaste keskel peegeldab eesti seltskonna üldist majanduslikku ja hariduslikku tõusu, millega koos tulid ka uued vaimsed huvid ja harrastused. Klaverimängijate hulgas hakkavad kõigepealt silma eesti soost õpilased ja 19.–20. sajandi vahetusel ka õpetajad.



Klahvpillid ja klaverimäng Eestis


Enne seda, kui klahvpillimäng 18. sajandil tasapisi laiemalt moodi läks, kuulus nende pillide mängimine organistide ja kantorite ametioskuste juurde. Näiteks protestisid 1670. aastatel Tallinna organistid, et Tallinna kantor ei tohi õpetada klahvpillimängu ega mängida avalikel üritustel:
“... mõni aeg tagasi kaebasime palvekirjas härradele gümnasiarhidele praeguse Revali kantori peale, kuna ta oma teenistuses olemise ajal vokatsiooni vastaselt tungis siinse gümnaasiumi pidulikel aktustel meie töövaldkonda, mängides klaviiri, kui me ometi olime palunud talle selline asi karmilt ära keelata, et ta tulevikus hoiduks niisugusest isetegevusest. [...] Oleme sunnitud kõnealuse peale kaebama mitte ainult sel põhjusel, vaid lisaks juhime õilsa ja targa rae tähelepanu ka sellele, et kaebealune on [...] võtnud julguse õpetada noortele klaviirimängu ja sellega võtta meilt ära meie leib, et ta ei kohku ka tagasi talle juba ammu tehtud keelu vastaselt mängida klaviiri kodanike pulmades, kus ennist meie teenisime ...”.
Kuigi sel palvekirjal puudub täpne kuupäev, pärineb see Johann Valentin Mederi siinsetest teenistusaastatest – ilmselt oli ta menukam muusik kui tollased organistid ja need tundsid end ohustatuna. Klahvpillimängu, samuti klavessiini hankimise kohta võime lugeda ka teistest Heidi Heinmaa raamatus avaldatud dokumentidest. Linnakodanike kodupillina hakkasid klahvpillid levima 18. sajandil ja kõigepealt oli lemmikuks suhteliselt odav ja väikeste mõõtmetega klavikord, sajandi keskpaigast alatest aga asendas klavikordi järjest rohkem uus haamritega klahvpill, mis 19. sajandil võttis saksa keeles endale endise klahvpillide üldnimetuse klaver (Klavier).

Ajalehekuulutused, millega antakse teada  klaverite (tollase nimega Fortepiano või Pianoforte) müümisest ja parandamisest, isegi ehitamisest, hakkasid siinsetes lehtedes ilmuma 18. sajandi lõpus. Samal ajal ilmus lehtedesse ka klaveritundide kuulutusi. Koduõpetajate juures hinnati võimet õpetada klaverit ja tööotsijad ei jätnud oma mänguoskusi mainimata. Ka linnast linna reisivad muusikud püüdsid esinemiste kõrval teenida tundide andmisega. Näiteks kuulutas üks Võnnust Tartusse tulnud härra:
“Teadaanne
Hiljuti siia tulnud eramuusik härra Breternitz on valmis andma õpetust klavikordil [Klavier] ja klaveril [Fortepiano] ja soovitab end austatud publikule. Ta on kättesaadav pillimeistri hr. Möhrungi juurest.” (Dörptsche Zeitung, nr. 46, 9. juuni 1798).




Fotol: Theodor Stein (1819–1893, Tallinnas 1837–1872)

Läbi 19. sajandi sai Eestis klaverit õppida peamiselt eraõpetajate juures ja nende ettevalmistus ning mänguoskused olid väga-väga erinevad. Tuntuim Tallinnas pikemalt elanud ja töötanud pianist 19. sajandil oli Theodor Stein (1819–1893, Tallinnas 1837–1872), kellest hiljem sai Peterburi konservatooriumi klaveriprofessor. Steini juures õppis klaverit pikka aega Tartus tegutsenud klaveriõpetaja Ernst von Knorre (1839–1928, Tartus alates 1862). Knorre juures käis klaveritundides juba Miina Härma ja läks temalt saadud teadmistega Peterburi konservatooriumi esialgu just klaverit õppima. Palju hiljem tema juures õppinud Ellu Eller leiab küll, et tehnikale ei pööranud vanahärra tähelepanu, kuid eks enamik õpilasigi olid selles suhtes täiesti pretensioonitud. Klaverimäng oli üks paljudest harrastustest ja ja seda olustikulisust on Ellu Eller samas võluvalt kirjeldanud:
“Et see Ernst von Knorre oli Koidula-aegne, siis peatus muusika areng tema jaoks enne Wagnerit. Ta vihkas Wagnerit ja ironiseeris Ljadovit, Glazunovi, eriti Skrjabinit. [...] Ta eelistas Beethovenit, Liszti, Chopini, Schumanni ... Mängisime neljal käel Beethoveni, Haydni kvartette, triosid, isegi sümfooniaid. Õppisin klassikat armastama. Ainult tehnikat ta ei osanud õpilastele anda. Aga kaugele sa jõuad “s tšuvstvom, bez tehniki”. [...] Kui jõulude ajal kõndisin mööda Tiigi (ka Veski, Kastani) tänavat, siis paistis neist madalatest majadest jõulupilte nagu neid pildiraamatutes näha võib, eriti kui lund oli palju. [...] Küpsetati ja keedeti tavapäraselt ülearu palju ja juba esimesel pühal oli võimatu külla minnes veel midagi süüa. Need külaskäigud olid tavaliselt hirmus igavad, hea veel kui pererahva tütreid mängima või laulma ei pandud! Polnud raadiot, polnud televiisorit. Aga paljud mängisid päris hästi ja siis oli elamus suur, suurem kui nüüd, kus võib masina hommikul käima panna [...]”




Fotol: Friedrich August Saebelmann (1851–1911)

    Jätkuvalt õpetasid klaverit Eesti linnades ka organistid. Näiteks Tallinnas oli sajandi lõpul tunnustatud õpetaja toomkiriku organist Ernst Reinicke. Sajandi teiseks pooleks oli klaver muutunud nii tavaliseks pilliks, et kooliõpetajate ja köstrite üldise muusikaõpetuse raamides sai viiuli ja oreli kõrval õppida ka klaverit. 19. sajandi keskpaiku oli muusikaõpetuse poolest kuulus Jānis Cimze seminar Valgas, kuid lauluõpetamise ja -saatmise oskusi pidid andma kõik õpetajate seminarid. Neist koolidest ja eraõpetajatelt saadud teadmistega läksid Eestist pärit noored muusikat õppima 1862. aastal asutatud Peterburi konservatooriumi või Saksamaale. Näiteks Friedrich August Saebelmann (1851–1911) lõpetas Valgas Cimze seminari ja õppis ühe aasta (1874/75) Peterburi konservatooriumis. Hiljem kooliõpetaja ja köstrina Paistus töötades on ta andnud klaveritunde muuhulgas ka noorele Juhan Aavikule. Cimze seminaris õppis ka Aleksander Läte, kes hiljem Tartus kõige muu kõrval ka klaveritunde andis. Leenart Neumanni sõnul tõi Aleksander Läte tulek Tartusse uue hingamise eesti muusikaellu – tema hakkas oma klaveritundides väärtmuusikat kasutama, Beethoveni ja Mozarti klaveriteoseid,
“pannes aluse Eesti muusika kodule, sest alles selle arenemisega kindlas kunsti sihis võib juttu olla intensiivsemast muusikakultuurist rahva juures.”



Muusikakoolid ja klaveriõpetus


    Sajandivahetuse paiku tekkisid nii Tallinnasse kui Tartusse muusikakoolid. Piirid eraõpetaja stuudio ja kooli vahel olid vahel ähmased, ilmselt ei olnud ka koolides esialgu väga kindlat õppekava ja õpetus piirdus peamiselt erialatundidega, seega oli üsna sarnane eraõpetusega. Siiski oli koolil suurem kontroll õpetuse üle, tugevam kontakt õpetajate ja õpilaste vahel ning võimalus süstemaatilisemat haridust korraldada kui väga hajusa eraõpetuse puhul.



Fotol:  Segal-Stuckey muusikakooli õpetajaid ja õpilasi 1910. aastal. Alice Segal istub keskel, tema kõrval Heinrich Stuckey.

Tartus asutas organist ja dirigent, linna muusikaelu tollane juht Rudolf xe "Griwing, Rudolf" Griwing 1897. aastal muusikakooli organistide ja muusikaõpetajate ettevalmistamiseks, mis tegutses kuni 1920. aastani. Kuna selle kooli eesmärk polnud lihtsalt muusikaõpetus, vaid organistide ettevalmistamine ja Liivimaa kirikuvõimud toetasid kooli ka rahaliselt, siis õpetati põhjalikult muusikateooriat, samuti esteetikat, muusikaajalugu, muusikapedagoogikat ja koorilaulu ning neid aineid pidid õppima ka klaveriklassi õpilased. Selles koolis on õppinud Peeter Ramul, Riho Päts, Peeter Laja, Priit Ardna. Tallinnas avas 1898. aastal muusikakooli Peterburi konservatooriumi lõpetanud pianist Eugenie Meyer, kuid see tegutses vaid kolm aastat ja selle baasil asutasid 1903. aastal pianist Alice Segal (1877–1925) ja tšellist Heinrich Stuckey oma muusikakooli, mis tegutses kuni 1916. aastani. Enamik kooli õpilastest kuulusid klaveriklassi ja kõrge õppemaksu tõttu pärinesid saksa seltskonnast. Seal said alghariduse mitmed hiljem klaveriõpetajatena tegutsenud pianistid, eesti seltskonna jõukuse kasvades järjest rohkem ka eestlased. Segal-Stuckey muusikakooli klaveriõpetajate hulgas oli vähemalt üks eestlane – Woldemar Schütz (1877–1908), Kuusalu köstri poeg. Ta oli õppinud Tallinnas Ernst Reinicke juures, hiljem Leipzigi ja Peterburi konservatooriumides (lõpetas 1899 oreli erialal). Schütz töötas Tallinnas organistina ja esines sageli eesti seltskonnas klaverisaatjana.



Fotol: Woldemar Schütz (1877–1908)

Siiski, kuni vene revolutsiooni ja Eesti iseseisvumiseni oli Peterburi konservatoorium nii lähedal ja kättesaadav, et kohaliku kõrgema muusikahariduse jaoks ei jätkunud ressursse ja polnud ka möödapääsmatut vajadust. Peterburis elas väga palju eestlasi, olid eesti kogudus, koolid, koorid ja seltsid, mis kõik pakkusid muusikaõppuritele nii tuge kui teenimisvõimalusi. Pianistidena said 20. sajandi alguses tuntuks vennad Theodor ja Artur Lemba – Liszti-järgse romantilis-virtuoosliku klaverimängu esindajatena tõid nad eesti seltskonda suure kontsertpianismi. Theodor Lemba (1876–1962) lõpetas 1902. aastal Peterburi konservatooriumi ja täiendas end hiljem Viinis Theodor Leszetycki juures. 1922–1944 oli ta Tallinna Konservatooriumi klaveriprofessor (tema õpilased olid näiteks Roman Matsov, Karl Sillakivi, Tekla Koha jt.). Artur Lemba (1885–1963) tee suure klaverimängu juurde läks kiiremini tänu vanema venna toele ning temast kujunes palju laiema haardega muusik. Ta lõpetas Peterburi konservatooriumi 1908. aastal nii klaveri kui kompositsiooni alal ning kutsuti samas sinna õppejõuks, juba 1915. aastal anti talle professori kutse. Sajandi alguskümnenditel oli ta Peterburis tunnustatud kontserpianist, kuid külastas sageli ka Eestit ja mängis eesti seltskondade korraldatud kontsertidel.




Ülemisel fotol: Theodor Lemba (1876–1962) umbes 1904/1905. aastal Peterburis

Alumisel fotol: Artur Lemba (1885–1963) Estonia kontsertsaali avamise pidustustel 1913. Mängiti tema esimest klaverikontserti.






Kõrgem muusikaharidus Eestis


Tallinna ja Tartu Kõrgemate Muusikakoolide asutamine 1919. aastal lõi eeldused Eestis oma professionaalse klaveriõpetuse koolkondade tekkeks. See osutus vajalikuks ja võimalikuks, kuna vene revolutsiooni järel katkesid suhted Peterburiga ja suur osa Venemaal töötanud eesti muusikuid repatrieerus tagasi kodumaale. Segaste aegade eest põgenes siia aga ka palju teisi kõrgeltharitud muusikuid. 1930. aastatel hakkasid kontserdielus silma paistma juba siinsed lõpetajad.

Nii Tartu kui Tallinna koolid olid organiseeritud Peterburi konservatooriumi eeskujul ning koosnesid kolmest astmest: madalam aste tähendas muusikalist algharidust ja seal õppis lapsi segamini asjaarmastajatest täiskasvanutega, keskmine ja eriti kõrgem aste tähendasid juba professionaalset muusikaharidust. Tavaliselt alustati muusikaõpinguid eraõpetajate juures ja konservatooriumi sisseastumiskatsetele mindi juba teatud mänguoskusega. Tegemist oli erakoolidega, kes algaastatel pidid end täiesti ise majandama ja seetõttu olid klassid võimalikult suured. Kõige rohkem oligi koolides klaveriõpilasi ja seega ka klaveriõpetajaid, päris palju oli ka laulõpilasi. Hiljem, kui riiklik kultuurirahastamine jalad alla sai, anti mõlemale koolile ka toetust ja 1935. aastal Tallinna Konservatoorium riigistati. Sellega käis aga kaasas nii töökohtade vähendamine kui ka rangemad normid õppetöö osas, sest riiklik toetus oli mõeldud eeskätt professionaalse muusikahariduse edendamiseks. Mõlemas koolis õpetati ainult muusikalisi aineid, kuid diplomi saamiseks pidi kõrgema astme lõpetajal olema ka üldhariduslik keskharidus lõpetatud. Kõrgema hariduse diplomi andmise õigus oli ainult Tallinna Konservatooriumil, tasemes aga Tallinna ja Tartu koolide vahel suurt erinevust ei olnud ja tartlased lõpetasid sageli Tallinna Konservatooriumi eksternina (näiteks Leonid Milk, Olav Roots). 1925. aastal kinnitatud õppekavade järgi pidi helikunstniku diplomi saamiseks peale eriala sooritama eksamid veel järgmistes ainetes: entsüklopeedia, instrumenteerimine, muusikaajalugu, esteetika, transponeerimine ja noodistlugemine. Erialaeksam oli kahejärguline: ulatusliku kavaga kontrolleksam märtsis või aprillis ja avalik eksam mais, kus tuli esitada osa klaverikontserdist.



Fotol: Tallinna Konservatooriumi õppejõud 1919. aastal Estonia kontsertsaalis. 
Klaveriõpetajad – 1. rida vasakult: Helmi Mohrfeldt (Mäevälja-Viitol), Alice Kelchen, Sigrid Hörschelmann-Antropoff, keskel direktor Mihkel Lüdig ja temast paremal Alice Segal; 2. rida vasakult kolmas Gertrud Ruckteschell-Kapp, neljas Margarete Finck, kuues Sinaida Bakanovskaja; 3. rida vasakult: Irmgard Jürvetson, Erika Franz, neljas Vanda Saarmann, viies Vladimir Padva

Tallinna Konservatooriumi (esialgu Kõrgema Muusikakooli) klaveriõppejõudude pere oli esialgu üsna kirju. Nende hulgast leiame juba tuntud siinse klaveriõpetaja Alice Segali ja tema kooli õpetajaid. Oli teisi kohalikke baltisaksa pianiste, nagu näiteks Sigrid Hörschelmann-Antropoff (tema oli õppinud Berliinis). Oli noori pianiste, kes sõja tõttu pidid katkestama õpingud Peterburis  –  Erika Franz, Vanda Saarmann ja Vladimir Padva. Nemad lahkusid varsti lääne poole edasi õppima. Pikemalt jäi Konservatooriumiga seotuks Helmi Mohrfeldt (hiljem Mäevälja-Viitol; lõpetanud Peterburis 1917). Sõja eest oli Peterburist siia opteerunud Gertrud Ruckteschell (1927 sai temast Artur Kapi abikaasa). Järgmisel 1920. aastal tulid Tallinnasse Theodor ja Artur Lembad ning Moskvas õppinud ning töötanud Peeter Ramul. 1926. aastal nõudis haridusministeerium õppejõudude ja õpilaste arvu piiramist, soovitati vallandada madalama kvalifikatsiooniga ja muulastest õppejõude. Konservatooriumist koondati seepeale väiksema koormusega õppejõud ja klaveriklasse jäi seitse: Theodor ja Artur Lemba, Peeter Ramul, Sigrid Hörschelmann-Antropoff, Sofie Heinrichs (1921. aastal Gatšinast Tallinnasse opteerunud), Helmi Mäevälja-Viitol ja üldklaveri õpetajana Eva Raudkats-Noormaa (oli kuni 1917. aastani Peterburis õppinud). Klaveriõpilasi jäi 168, igale pedagoogile 24. Pärast Peeter Ramuli ja Sofie Heinrichsi surma (vastavalt 1931 ja 1933) jäi klaveriklasse veel vähemaks.



Fotol: Tallinna Konservatooriumi professor Artur Lemba oma õpilastega 1935. aastal.
Pildil istuvad vasakult: Cecilia Rosin, Eugenie Tsiolkevitš, Artur Lemba, Basja Rosin, Hilja Saarne; seisavad: Eugenie Suni, Ekaterina Sevastjanova-Loginskaja, Veera Lensin

Tartu Kõrgemast Muusikakoolist kujunes omanäoline õppeasutus, selle vaimsele atmosfäärile avaldas tugevat mõju helilooja Heino Eller. Tartu muusikaelu elavnes eriti 1930. aastatel, kui omade jõududega korraldati mitmesuguseid huvitavaid kammermuusika kontserte. Paljude ansamblite eesotsas oli Tartus kuni 1935. aastani pianistina tegutsenud Olav Roots, kes koos viiuldaja Evald Turgani ja laulja Arno Niitoviga palju uuemat, eriti kohalikule publikule vähemtuntud prantsuse muusikat esitasid. Palju esinesid ansamblites ka Leonid Milk ja Vilhelm Tilting, kes samuti oma põhilise muusikahariduse olid saanud Tartus: Olav Roots ja Leonid Milk õppisid 1920. aastatel Adelheid Hippiuse klassis, Vilhelm Tilting aga Adele Brosse juures. 1930. aasta ümber käis mõned aastad Tartus täiendusklassi juhendamas professor Artur Lemba Tallinnast, valmistades nii õpilasi ette eksternina Tallinna Konservatooriumi lõpetama.



Fotol: Tartu Kõrgema Muusikakooli õppejõud 1923/24. õppeaastal.
Klaveriõpetajad – 1. rida vasakult: Martha Bätge, Anna Eller, Adele Brosse, paremalt teine Adelheid Hippius; 2. rida paremalt kolmas Lilian Brosse

Ka Tartu Kõrgema Muusikakooli õpetajaskond oli algusaegadel küllalt vahelduv ja kirju taustaga. Esialgu olid klaveriõpetajad kohalikud baltlased ja Venemaalt opteerunud mitmest rahvusest muusikud. Nende hulgas oli huvitavaid ja paljunäinud isiksusi, kuid polnud aktiivselt esinevaid kontsertpianiste. Tartu kooli populaarseimaks klaveriõpetajaks jäi kogu sõdadevahelisel ajal Adele Brosse, kelle juures on alghariduse saanud suur hulk tulevasi eesti pianiste – alates Vilhelm Tiltingust kuni Eugen Kelderi ja Erna Saareni. Algusajast kuni 1939. aastani lõpetas Tartu Kõrgema Muusikakooli 38 pianisti ja neist 26 ehk üle 2/3 olid Adele Brosse õpilased. Aime Karmi sõnul oskas Adele Brosse väga süsteemselt mängule aluse panna, kuigi muusikuna ehk kõige innustavam polnud. Algusest peale oli Tartu klaveriõpetajate seas ka tema tütar Lilian Brosse.



Fotol: Anna ja Heino Eller vasakul ja Irmgard Kaudre paremal, nende vahel õpilased.
Tartus 1934. aastal

Huvitav ja haritud isiksus Tartu kooli algaegade klaveriõpetajate seas oli Adelheid Hippius, kes nooruses Euroopas reisides oli kohtunud paljude tuntud muusikutega, muuseas esinenud Venemaal ja Saksamaal tuntud soome laulja Alma Fohströmi saatjana. Ainult mõned aastad õpetas Tartus Martha Bätge, kuid tema juures alustas noor Bruno Lukk, kes sealt koos õpetajaga edasi Riiga läks. Algul õpetas Tartu koolis ka Anna Eller, Heino Elleri abikaasa, kuid lahkus kooli konfliktiderohkel reformimisajal ja jäi eraõpetajaks. Tartu kool sai otsustavalt edenema hakata pärast 1928. aastat uue direktori Harald Laksbergi käe all, kes oli lisaks ülikooliharidusele Tartus õppinud Berliinis muusikateadust ning ka klaverit ja klaveriõpetuse metoodikat. See aine viidi ka Tartu kooli õppekavasse.



Fotol: Adele Brosse klaveriklass 1935. aastal – 1. rida (vasakult): Erna Saar, Eugen Kelder, Juta Kink-Laan, Musle Drui, Aino Viira; 2. rida: Olga Mladov-Andrejev, Elviira Rose, Olga Feith, Adele Brosse, Aleksandra Semm-Sarv, Armida Niitof, Lydia Lesta; 3. rida: Sofia Mendelev (?), Erika Krupp-Kalam, Elga Tammemägi-Kliimand, Vera Seezen, ?, Tamara Birkental (Kaseorg), Endel Ainomäe, Helene Uuesson, Glafira Põlluaas-Roi, Maria Vassiljeva; 4. rida: Hilja Raidal-Olm, Aino Mattiisen-Käärik, Mall Sarv, Hilja Piiper-Jalviste, Meeri Üprus, Hilja Sarapuu, Maria Reeben-Epler.
(Foto ja nimed Aime Karmi kogust.)


Esimene eestlane Tartu kooli klaveriõpetajate seas oli Irmgard Kaudre
(1897–1980), kes kutsuti Kõrgemasse Muusikakooli 1928. aastal. Ta oli õppinud põhiliselt Leipzigi konservatooriumis ja hiljem Berliini  Muusikaülikoolis Busoni õpilase E. Petri juures ning tema klassis mängitud repertuaar sisaldas näiteks Regeri, Skrjabini, Debussy, Prokofjevi ja teiste uuemate heliloojate muusikat. Tema juures Tartus on klaveriõpinguid alustanud Laine Mets, Virve Lippus, Lilian Semper ja mitmeid teisi. 1930. aastatel kutsuti õppejõududeks juba oma kooli kasvandikke, nagu näiteks kontserdielus silma paistnud Leonid Milk, Olav Roots ja Vilhelm Tilting.

Tallinna Konservatoorium ja Tartu Kõrgem Muusikakool ei suutnud vastu võtta kõiki õppida soovijaid. Kuigi mõlemasse võis astuda ilma ettevalmistuseta, oli tavaks algul õppida eraõpetajate juures või madalama astme muusikakoolides. Niisugused olid Valga ja Narva muusikakoolid, kus lisaks erialale õpetati veel muusikateooriat ja solfedžot. Õpetajatena tegutsesid kohalikud muusikud, sageli juhusliku haridusega inimesed, kuid nende hulgas oli tõelisi entusiaste, nagu näiteks Emilie Kuusk Valgas või J. Schüts Narvas. Valgas töötasid aeg-ajalt ka Tartu Kõrgema Muusikakooli pedagoogid, Narvas käis konsulteerimas Theodor Lemba. Need koolid said üldse kohaliku muusikaelu keskusteks: korraldati õpilasõhtuid ja õppejõudude kontserte ning kutsuti esinema tunnustatud kunstnikke. Samas võideldi siiski pidevalt majanduslike muredega ja eelarvet püüti tasakaalustada seltskondlike ürituste, annetuste kogumise ja pidude korraldamisega. Peale muusikakoolide oli võimalik õppida klaverimängu arvukate eraõpetajate juures, seda võimalust kasutasid eriti päris algajad ja asjaarmastajad. Eraõpetajaid leidus mitmesuguseid. Oli professionaalselt väga tugevaid pedagooge – Erika Franz, Veera Lensin Tallinnas, Leida Kurko-Aalund, Valter Jakobson, Aleksandra Semm-Sarv Tartus. Viljandis koondus suur osa linna muusikaelust Aino Kõrbi ümber, kes töötas seal eraõpetajana ja oli kohaliku kammermuusika seltsi juht.



Muusikahariduse reformid 1940. aastatel

 Sõda jagas eesti muusikud kaheks – osa läks mobilisatsiooni või evakueerumisega Nõukogude Liidu tagalasse ja pärast sõda toetuti Nõukogude Eesti muusikaelu ülesehitamisel just neile. Teine osa jäi Eestisse ja paljud neist põgenesid tagasipöörduvate nõukogude vägede eest läände. 1944. aasta sügisel sulgus siinne elu laia maailma eest, samas aga taastusid kontaktid Moskva ja Leningradi konservatooriumidega. Esimesel nõukogude aastal 1940/41 jõuti muuta vähe, kuid siiski alustati õppetöö ümberkorraldamist nõukogude konservatooriumide õppeplaanide eeskujul. Erialatundide arvu suurendati kahele akadeemilisele tunnile nädalas ja seetõttu said tööd mitmed uued õppejõudud: Erika Franz, Juta Kippasto ja Anna Klas.



Fotol: Tallinna Konservatooriumi klaverikateeder pärast sõda 12. mail 1946: (vasakult) Laine Kallak (Mets), Irmgard Kaudre, Anna Klas, Erika Franz, Violetta Falk (Ostapovskaja); seisavad Bruno Lukk, Artur Lemba, Karl Sillakivi, Jaan Kägu, Riho Päts


Tallinna Konservatooriumi klaverikateeder jätkas pärast sõda üsna suures koosseisus. Siin olid veel koos eelmise ajastu klaverimängu eestvedajad eesotsas Artur Lembaga ja algava ajastu juhtivad õppejõud eesotsas Bruno Lukiga. Tema tollastest õpilastest on hiljem paljud saanud mõjukateks pedagoogideks, nagu näiteks Leelo Kõlar, Erna Saar, Hilja Olm, Eugen Kelder, Evi Ross ja paljud teised. Varsti jagati eestiaegne kolmest astmest koosnev konservatoorium erinevateks koolideks ja ainult kõrgem aste jätkas Tallinna Riikliku Konservatooriumi nime all. Bruno Lukk oli pikka aega klaverikateedri juhataja ning kooli jaoks kõige kurjemal ajal 1948–1951 ka selle rektor. Kõrgemaid muusikakoole jäigi Eestisse ainult üks – TR Konservatoorium. Tartu Kõrgem Muusikakool jäi keskastme kooliks ehk siis temast sai Tartu Muusikakool (hiljem lisandus Heino Elleri nimi). Samasuguseks nõukogude haridussüsteemis tehnikumide ritta kuuluvaks kooliks sai ka Tallinna Muusikakool (sellele anti hiljem Georg Otsa nimi). 1944. aastal alustas Konservatoorium tööd novembrikuus 14 üliõpilasega konservatooriumi osas ja 80 õpilasega muusikakooli osas. Üliõpilastega töötasid Bruno Luki ja Anna Klasi kõrval konservatooriumi endistest õppejõududest veel professor Artur Lemba ja Erika Franz, Tartu muusikakoolist kutsuti juurde Irmgard Kaudre. Nooremate õpilastega töötasid Karl Sillakivi, Jaan Kägu (tema oli pikka aega olnud eraõpetaja) ja päris algajad noored õpetajad Violetta Falk (Ostapovskaja) ja Laine Kallak (Mets).



Fotol: Anna Klasi klaveriklass 1949. aastal: istuvad (vasakult) Kuldja Raidal, Asra Loo, Anna Klas, Ilme Rohtla, Heli Kimmel-Lääne; seisavad Anita Nuuma, Olga Rudneva, Helju Metsma (Agur), Aime Karm, Helve Kaerma (Reiljan), Vilgo Lepp-Linask, Virve Lippus

Bruno Luki kõrval sai teiseks juhtivaks klaveriõppejõuks sõjajärgses konservatooriumis tema ansamblipartner Anna Klas (1912–1999). Nad pöörasid oluliselt suuremat tähelepanu õpilaste mängu täpsusele, mõtestamisele ja tehnilisele teostusele kui seda oli tehtud varem. Nõukogude-aegses konservatooriumis oli õpetajatel ka tunduvalt rohkem aega õpilastega töötamiseks, sest ühe erialatunni asemel nädalas oli neid nüüd kaks, ja Konservatooriumis töötati ainult professionaalseks klaverimängijaks pürgivate üliõpilastega (varem oli eriti klaveri ja laulu eriala arvukate õpilaste hulgas ka palju asjaarmastajaid). Neil nõukogude aja algusaastatel õppinud meenutavad, et Anna Klas pühendas palju energiat õpilaste kollektiivsele ja ühiskondlik-poliitilisele kasvatamisele uue aja vaimus. Tehti ühiseid proove ja arutati kontserte, ajuti ilmus isegi klassi seinaleht ja aeg-ajalt korraldati terve klassi osavõtul temaatilisi kontserte. Ka tema esimeste õpilaste hulgast kasvas väga olulisi pedagooge: Aime Karm, Virve Lippus, Heljo Metsma-Agur, Vilma Uuetoa-Mallene, Renate Goznaja, Valdur Roots.

Küllalt olulist rolli siinses klaveriõpetuses mängis esimestel nõukogude aastatel professor Nadežda Golubovskaja Leningradi konservatooriumist, kellest paariks aastaks sai Tallinna konservatooriumi koosseisuline professor-konsultant. Ta sõitis regulaarselt Tallinna, pidas loenguid, mängis, töötas nii pedagoogide kui ka mõnede õpilastega. Bruno Lukk kirjutab oma mälestustes:
“Nadežda Golubovskaja tegevus Tallinnas oli äärmiselt viljakas ja jättis jälgi, mida on raske ülehinnata. Tema teene on, et ta aitas meil, siis noortel, otsivatel, ahnetel kõige uue ja eesrindliku järele, tõusta jalule, laiendada oma teadmisi, oma silmaringi, oma professionaalseid oskusi. Kui püüda väljendada ühe sõnaga seda, mida N. Golubovskaja õpetas, siis kõigepealt tuleks seda nimetada teadlikkuseks. Teadlikkus – see on tugev, kõigutamatu, otsustav baas tööks enda ja muusikateose kallal, kõikide raskuste ületamiseks, mis esinevad teel Parnassile, vahend, mille abil interpreet (ja pedagoog) tunnetab kõiki kõige väiksemaid detaile, millest koosneb suur tervik, mis lubab teose emotsionaalse sisu valada adekvaatsesse vormi.”
Konservatooriumis andsid konsultatsioone ka Tallinnas kontserteerivad tunnustatud pianistid, eriti eredaid muljeid on tollastel noortel Svjatoslav Richterist. 1940. aastate lõpul hakati silmapaistvaid lõpetajaid edasi Moskvasse ja hiljem ka Leningradi aspirantuuri saatma.

Esimesena tuli Moskvast tagasi Tallinna Konservatooriumi õppejõuks Heljo Sepp 1952. aastal. 1966. aastast võttis ta üle klaverikateedri juhatamise ning hiljem 1971–1981 oli konservatooriumi prorektor. Tema oli alustanud klaveriõpinguid Anna Elleri juures ning otse sõja eeli õppinud aasta Briti nõukogu stipendiaadina Londonis. Pärast sõda jätkas Heljo Sepp klaveriõpinguid professor Bruno Luki klassis ja lõpetas 1947. aastal. Moskvas konservatooriumi aspirantuuris õppis ta professor Heinrich Neuhausi juhendamisel. Tema pianisti-olemusele oli kindlasti jälje jätnud pikaaegne teoreetiliste ainete ja kompositsiooni õppimine Heino Elleri juures. Tema ühe esimese õpilase Lilian Semperi mäletamist mööda ei huvitanud Heljo Seppa niivõrd detailne viimistlustöö, kui just teose struktuuri, põhiliste rütmiimpulsside esiletöömine:
 “Muusikalises mõttes olid detailid vähem tähtsad kui tervik. Suurt tähelepanu pöörati struktuurile, harmooniale, vähem stiilile. Kujunduses andis Heljo Sepp üliõpilastele teatud piirides küllalt suure vabaduse ja iseotsustamisõiguse. Tähelepanu pöörati teose polüfoonilisele koele, vabadusele akorditehnikas (akordi vaba langemine ilma fikseerimise või pika ettevalmistuseta.”
Ka Lilian Semper lõpetas Moskvas aspirantuuri ning on 1960. aastast alates konservatooriumi õppejõud (seda kuni praeguseni, aastal 2005 emeriitprofessori staatuses), tema oli 1990. aastatel osakonnajuhataja. Heljo Sepa hilisematest õpilastest on tuntuim kindlasti praegune Eesti Muusikaakadeemia rektor professor Peep Lassmann.



Fotol: Heljo Sepp

 1953. aastal tuli Moskvast Gnessinite-instituudi aspirantuurist Laine Mets (tollal veel Kallak), kes oli alustanud õpinguid Tartus Adele Brosse ja hiljem Irmgard Kaudre juures. Tulnud Tallinna, lõpetas ta Konservatooriumi sõja ajal (1944) Erika Franzi klassis. Kuna saksa-aegsed diplomid kaotasid kehtivuse, asus ta uuesti õppima ja lõpetas 1950. aastal Anna Klasi juures. Laine Mets võttis klaverikateedri juhatamise üle 1974. aastal ja tegi seda 1987. aastani, praegune klaveriosakonna juhataja professor Ivari Ilja on tema ehk tuntuim õpilane.

1950. aastatel hakkasid eesti kontserdielus tooni andma sõja järel õppinud noored ja mitmetest neist said 1960. aastatel ka klaverikateedri õppejõud. Valdur Roots ja Ada Kuuseoks olid omale 1961. aastal Minskis vabariikidevahelisel konkursil nime teinud ja sellega algas siinses klaverimängus konkurssidel osalemiste ning ka võitmiste aeg, mis kindlasti teatud tehniliste standardite ületamist näitab. Kuigi konkursside ja võistluste mõttekus kunsti vallas tekitab sageli küsimusi, näitavad eesti pianistide head kohad või ka lihtsalt äramärkimised teatud endastmõistetavat mängutaset, kooli ja õpetajate oskusi. Just hilisematel aastatel pääses särama Bruno Luki õpetajatalent, kui ta enam ise eriti ei mänginud ja ka administratiivsetest kohustest vaba oli. Tema hilisemate õpilaste seas on Ivo Sillamaa, Kalle Randalu, Lauri Väinmaa. Muidugi andis neis saavutustes tunda Muusikakeskkooli olemasolu, sest see põlvkond pianiste olid pandud professionaalse nõudlikkusega tööle juba varases teismeeas.



Fotol: Kalle Randalu umbes 8. klassi poisina tunnis Bruno Lukki juures (1970. aastate algus)

    Enamik klaverikateedri õppejõude tänaseni välja on meie oma konservatooriumi endised õpilased, hiljem käinud aspirantuuris, assistentuuris või stažeerimas Moskvas või Leningradis, uuemal ajal ka lääne pool. Nii tulid 1970. aastatel õppejõududeks Toivo Nahkur ja Peep Lassmann. Erandiks on leedulanna Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa, kes oli juba väga tunnustatud pianist, kui ta 1977. aastal Eestisse elama tuli, siin nii oma kontserditegevust kui ka õpetamist jätkas. Huvitav, et kui iseseisvusaegse konservatooriumi klaveriõppejõud olid suuresti muulased, siis nõukogude-aegne klaveriosakond oli läbinisti eestikeelne ja suuremalt jaolt ka eestimeelne.



Fotol: Klaverikateedri õppejõude 1978/79 õppeaastal Kivimäel osakonna suurimas klassis. Pildil vasakult Ada Kuuseoks, Lilian Semper, Laine Mets, Maris Valk-Falk, Virve Lippus, Bruno Lukk, puudu on Heljo Sepp, Peep Lassmann, Aleksandra Juozapenaite, Valdur Roots, Toivo Nahkur, Liina Jõks


Nõukogude-aegne muusikakoolide võrk

Vana Tallinna Konservatooriumi algusest loeb oma ajalugu ka praegune Tallinna Muusikakool ehk nõukogude-aegne Tallinna Laste Muusikakool, rahvasuus tuntud Narva maantee muusikakoolina. Siiski pole see järjepidevus enam nii endastmõistetav kui kõrgema- ja keskastme üleminek praegusteks koolideks. Nõukogude-aegsed lastemuusikakoolid asendasid tegelikult rohkem eraõpetajate institutsiooni. Kuigi see üritus kuulus üldisse eraettevõtluse ahistamise aktsiooni, mille käigus kõik omaalgatuslikud organisatsioonid ja ettevõtmised tuli asendada riiklike ja kergesti kontrollitavate institutsioonidega, oli see üldkokkuvõttes väga positiivne muutus. Lastemuusikakoolidel oli ühtne õppeplaan ja riiklikud (mis siis et napid) ressursid selle täitmiseks, nii et saadav haridus oli palju laiem ja süsteemsem kui lihtsalt eraõpetaja juures tundides käimine.

Tallinna ja Tartu lastemuusikakoolid eraldati muusikakoolidest iseseisvateks õppeasutusteks 1949. aastal. Tallinna Laste Muusikakooli jäi tööle rida endiseid konservatooriumi õppejõude, suurte kogemustega pedagoogid – Erika Franz, Veera Lensin (oli elupõline konservatooriumi üldklaveri õppejõud), Violetta Ostapovskaja, Karl Sillakivi (läks hiljem Pedagoogilisse Instituuti ja sealt koos muusikapedagoogika erialaga tagasi Konservatooriumi). Ka Tartu Laste Muusikakoolis säilis mõnda aega tihe side muusikakooliga, mitmed muusikakooli õpetajad jagasid end kahe kooli vahel ja sinna suunati tööle oma lõpetajaid. Juba 1945. aastal alustasid tööd Valga, Viljandi ja Pärnu Laste Muusikakoolid kohalikest muusikute ja endistest eraõpetajatest moodustatud õpetajaskonnaga. Näiteks Pärnu koolis tegi tulemusrikast tööd A. Mardi, kelle õpilaste hulgas on  rida tuntud pianiste – Valdur Roots, Vardo Rumessen, Arbo Valdma. Laste muusikakoolide võrku laiendati pidevalt ja 1960. aastal oli neid juba 20, kus kokku õppis 1547 klaveriõpilast. Nii muusikakoolid kui ka konservatoorium tegid pidevalt tööd laste muusikakoolide õpetajate erialase ja metoodilise koolitamise vallas: korraldati seminare, käidi koolides tunde kuulamas ja konsulteerimas, korraldati ka õpilastele konkursse jne. Selle töö tulemusena paranes pidevalt klaverimängu tase kesk- ja kõrgema astme koolides.

Klaveriõpetus Tallinna Muusikakoolis oli algul väga tihedasti seostud konservatooriumi klaverikateedri tööga. Seal töötasid põhiliselt samad õppejõud, kontserdid ja arutlused toimusid ühiselt. Õpilaste arvu kasvades kujunes igas lülis välja oma õpetajaskond. Muusikakoolis töötasid algul Anna Klas, Heljo Sepp, Laine Mets, Erna Saar. 1950. aastatel lisandusid värsked konservatooriumi lõpetajad Hilja Olm, Leelo Kõlar, Virve Lippus, Heljo Agur, Linda Tamberg. Enamik klaverieriala lõpetajatest jätkas tollal õppimist konservatooriumis. Vahekord konservatooriumiga ja ka kooli suunitlus muutus teatud määral pärast Tallinna Muusikakeskkooli loomist konservatooriumi juurde.
 
Tartu Muusikakool oli sõjajärgsetel aastatel üsna keerulises olukorras. Endistest Tartu Kõrgema Muusikakooli klaveriõpetajatest ei olnud kedagi Tartusse jäänud. Klaveriosakonna tööd hakkas juhtima varem eraõpetajana ja 1940. aastast üldklaveriõpetajana töötanud Aleksandra Semm-Sarv. Õpetajateks kutsuti kohalikke eraõpetajaid ja nooremate õpilaste õpetamisel rakendati ka vanemaid õpilasi. Aleksandra Sarv oli loomult väga andekas pedagoog, ta käis kuulamas tunde Moskva ja Leningradi konservatooriumides, võttis osa seminaridest. Sellest kõigest kasvas välja põhjalik metoodika kursus, mida ta luges 1949. aastast alates kuni surmani ja esimestel aastatel kuulasid loenguid ka kolleegid. Loodi tihedad sidemed konservatooriumiga ning kutsuti sealt Bruno Lukki, Anna Klasi ja hiljema ka teisi tunde ja eksameid kuulama. 1950. aastatel hakkas konservatooriumist ka Tartusse tulema värskelt lõpetanud pianiste õppejõududeks: 1951. aastal tuli Aime Karm, siis Ago Russak, Mall Sarv ja teised.

Moskvas ja Leningradis olid edukalt töötanud nn. “eriti andekate laste koolid” konservatooriumi juures, kus üldharidus oli ühendatud väga tugeva muusikaharidusega juba algastmest peale. Selline kool andis tavalise keskhariduse (tehnikumi-tüüpi muusikakoolide keskharidus oli nõrgem ning lõpetajad suunati reeglina tööle, kuigi parimad pääsesid edasi konservatooriumi), eesmärk oli valmistada ette ainult konservatooriumisse astujaid ja lõpetajatele ei antud mingit töökvalifikatsioonid. Neisse koolidesse otsiti uusi õpilasi kõikjalt üle maa, pakkudes elamisvõimalust internaadis. Eestis õnnestus taoline kool luua 1961. aastal – Tallinna Muusikakeskkool. Esialgu moodustati üksikud klassid, täismõõtmeliseks 11-aastaseks (hiljem 12-aastaseks) keskkooliks kasvas kool tasapisi. Muusikakeskkooli tuli õppejõude nii Tallinna Laste Muusikakoolist kui ka Tallinna Muusikakoolist, kuid eeskätt võtsid sealt õpilasi oma klassidesse konservatooriumi õppejõud (vahel jagades tööd mõne Muusikakeskkooli õpetajaga). Idee järgi pidi kogu töö toimuma konservatooriumi vastava kateedri juhtimisel. Sellel juhtimisel on olnud paremaid ja kehvemaid aegu (sõltuvalt konkreetsete isikute vahelise koostöö laabumisest), aga üldiselt on vähemalt klaveriõpetuse osas töö viljakas olnud ja alates 1970. aastatest on oluliselt muutnud klaverimängu tase nii konservatooriumis kui ka üldse eesti kontserdielus. 1970. aastate alguses hakkasid Muusikakeskkooli pianistid käima Tšehhoslovakkias Usti nad Labemis noorte pianistide konkurssidel ja kohe hakkasid sealt tulema ka võidud. Muusikakeskkoolis kujunes klasse, kus aktiivsed noored teineteist rikastades ootamatult võimsaid rühmi moodustasid. Nii näiteks olid klassivennad (VIII lend) Rein Rannap, Madis Kolk, Andres Mustonen, Paul Mägi, Urmas Vulp, Rene Eespere; klassivennad (XI lend) olid ka Kalle Randalu, Rein Mets, Jüri Alperten, Margus Kappel jt. Hiljem loodi taolised klassid ka Tartu Heino Elleri nimelise Muusikakooli juurde, kuigi päris üldhariduskooli osa seal ei moodustatud.


Lõpetuseks

Mõeldud lühike ülevaade klaveriõpetuse loost Eestis kujunes tegelikult selle õpetuse kujunemise looks ja lõpeb siin umbes 1970. aastatega. Olen selle ülevaate koostamisel kõige rohkem toetunud mitmetele oma ema Virve Lippuse töödele, nii avaldatutele kui ka käsikirjadele, samuti oma kolleegide ja üliõpilaste uurimustele varasemast eesti muusikaelust. Oleks veel palju kirjutamisväärset: oleks vaja läbi töötada ja üldistada laste-muusikakoolides tehtud töö läbi mitmete aastakümnete, jäädvustada igasugused piirkondlikud kokkutulekud ja võistlused, kus üksteisega mõõtu võeti, metoodiline töö Lõuna-Eesti koolides mitmete Tartu Muusikakooli õpetajate juhtimisel jne. Kindlasti tuleks põhjalikumalt käsitleda üksikute edukate õppejõudude tööd, nii konservatooriumi (nüüd Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias) kui ka keskastme koolide tööd, õppekavade muutumist, õpilasi ja nende saavutusi. Mingil määral leidub avaldatud materjali koolide juubelialbumites, üksikutest klaveriõpetajatest on ka raamatuid (Bruno Lukk, Vaike Vahi, Aleksandra Semm-Sarv jt.). Tartus tegutsenud klaveriõpetajaid on uurinud Aime Karm ja avaldanud siin-seal neist artikleid. Hoopis põnev teema on klaveriõpetuse muutumine iseseisvas Eestis pärast 1991. aastat ja Klaveriõpetajate Ühingu tegevus selles vallas. See materjal on kõik praegu liialt kaootilises seisus. Kuna praegune kirjatükk saab olema internetis rippuv tekst ja mitte lõpetatud väljaanne, siis loodetavasti saab seda ka jooksvalt täiendada – vastavalt uute lugude ja uurimuste ilmumisele. Lõpetuseks tahaksin siiski viidata mõningatele EMA magistritöödele, mis eesti klaveriõpetuse lugu täiendavad ja ka seda rida võiks kindlasti täiendada: Marja Jürisson, xxxx (Tallinn 1998), Ebe Müntel, Tartu Heino Elleri nimelise Muusikakooli klaveriosakond aastatel 1985–1995 (Tallinn 2003), xxxx (Tallinn 2005).


 

  • Heidi Heinmaa, Protestantlik kantoriinstitutsioon Tallinnas 16.–17. sajandil. Eesti Muusikaloo Toimetised 4, EMA, Tallinn 1999, lk. 99.
  • Geiu Rohtla, Tartu muusikaelu 1789–1802. – Valgeid laike eesti muusikaloost. Koost. U. Lippus, Eesti muusikaloo toimetised 5, EMA, Tallinn 2000, lk. 7–56; lk. 40.
  • Aime Karm, Ernst von Knorre – Koidula-aegne klaveriõpetaja Tartust. – TMK, 2005, nr. 3, lk. 83–87. Samas, lk. 84–85 (Ellu Elleri kiri Virve Lippusele 26. XII 1982).
  •  Leenart Neuman, Veerud eesti muusika ajaloost. – Looming, 1924, nr. 4, lk. 287. 
  • Virve Lippus, Eesti pianistliku kultuuri kujunemine. Koost. Urve Lippus, Eesti muusikaloo toimetised 3, EMA, Tallinn 1997, lk. 19. 
  • Virve Lippus, samas, lk. 70
  • Virve Lippus, samas, lk. 92.
  • Virve Lippus, samas, lk. 74.
  •  Virve Lippus, Eesti pianistlik kultuur aastail 1940–1960. Käsikiri “Eesti muusika III” jaoks, kirjutatud 1980. aasta paiku, Avo  Hirvesoo koostatud kogumik jäi ilmumata.
  •  Tsit. Virve Lippuse käsikirja järgi: B. Luki mälestused N. Golubovskajast. Käsikiri, B. Luki valduses.
  •  Tsit. samast Virve Lippuse käsikirjast.
  • Virve Lippus, samas käsikirjas.











 

esilehele üles tagasi